Noarootsi hariduse ajalugu

Noarootsi hariduselu on olnud  tähelepanuväärne läbi sajandite.

1650. aastal asutati siin Põhja Eesti esimene rahvakool

Esimeseks koolmeistriks Noarootsis oli Rootsist Mariestadi linnast pärit raehärra Sven Mariestadiuse poega Isaac Svensonis Mariestadius Hasselblatt (1608-1682).

Isaac Hasselblatt õppis teoloogiat algul Uppsala Ülikoolis ja  hiljem  Tartu Ülikoolis. On teada, et Tartu Ülikooli immatrikuleeriti ta numbri all 103. Tartu Ülikooli  lõpetas ta magistrikraadiga 1635. aastal ja asus seejärel tööle abiõpetajana Noarootsi kirikus.

Arvatavalt 1650. aastal hakkas ta oma äia, tolleaegse Eestimaa piiskopi Joachim Jehringi (1580-1657) nõudmisel talurahva lastele kirjatarkust õpetama. Piiskop Jehringil oli omakorda korraldus Rootsi riigilt tegelda Eesti maarahva laste harimisega. Eesti linnades oli jõukate vanamate lastele koole juba varem. Talurahva lastele  Eestis siis veel koolitarkust ei antud. Tänu Isaac Hasselblattile võib ajaloolaste hinnangil lugeda Noaroosis kooli vähemast Põhja-Eest vanimaks rahvakooliks.

Kool  Noarootsi kiriku juures tegutses Põhjasõjani.

Teine Noarootsi hariduslooline tähtmärk on Paslepa Õpetajate Seminar – üks esimesi  õpetajaid ettevalmistav õppeasutus Eestis.

Paslepa Õpetajate Seminar tegutses Paslepa mõisalt üüritud ruumides 1873-1887. Algul valmistati õpetajaid rootsikeelsetele rahvakoolidele, hiljem ka eestikeelse õpetusega koolidele.

1873-1881 oli kooli rektoriks Thure Emanuel Thorén (1843-1930) Rootsist, alates 1881. aastast Noarootsist pärit sama seminari kasvandik Johan Nyman (1859-1933).

1883. aastal hakati koolile oma maja ehitamise plaani pidama ja selleks raha koguma. Maa selleks oli eraldatud kirikumõisa maadest, ehitajaga oli kokkulepe sõlmitud ja hoone ehitusega loodeti alustada 1887.aasta jaanuaris. Samal ajal nõudsid Vene võimud seminari õppekeeleks vene keelt. Rüütelkond, kes siiani kooli finantseeris, ei olnud sellega nõus ja kool lõpetas oma tegevuse 1887. aasta kevadtalvel.

Paslepa seminaril oli rannarootslaste kirjakultuuri loomisel ja edendamisel ning Rootsiga kultuurisidemete elustamisel suur tähendus.

1920-1943 oli eestirootslaste kultuuriliseks keskuseks Pürksi Põllutöö- ja Rahvaülikool

Kooli asutamise idee pärines sajandi algusest ja selle eesmärgiks oli – vastukaaluks üldisele venestamispoliitikale Vene tsaaririigi aladel – haridustaseme tõstmine ja rahvuslike ideede levitamine eestirootslaste hulgas.

Rahvuslikul ärkamisajal suutsid eestirootslased avada oma raamatukogu Noarootsis (1902), ilmus esimene aastakäik   kalendrit “Kalender eller Almanack”, mida anti välja 1903-1940. 1903. a moodustati Noarootsi karskusselts. 1907. a asutati Noarootsi kirikumõisas  rootsi haridusselts “Svenska Odlingens Vänner” (SOV), mis tegutseb Stockholmis tänaseni. Eestimaal õnnestus SOV-l juba oma esimese tegevusaasta jooksul avada era-algkool Kurkses, kus rootslus oli tõeliselt ohus. 1917. a asutati samasugune kool Tallinnas.

Pürksi Põllutöö- ja Rahvaülikooli asutamiseni jõuti alles 1920.

Koolis õppisid noored kõigilt eestirootslaste aladelt: Vormsist, Ruhnust, Pakrilt, Noarootsist, Vihterpalust ja Tallinnast. Õpetajad tulid  Rootsist ja Soomest. Õpetuse eesmärgiks sihtasutuse põhikirja järgi oli “edendada põllu- ja kodumajanduslikku haridust ja üldharidust rootsi vähemusrahvuse noorte hulgas”.

Õpetus toimus õpilaste emakeeles ja riigikeeles. Tegemist oli erakooliga, mille ülalpidajaks oli SOV. Toetust saadi nii Eesti kui ka Rootsi riigilt. Kool paiknes Pürksi mõisahoones.

Oma 23-aastase tegevuse jooksul vahetas kool direktoreid 7 korda. Kahel esimesel direktoril – Anderssonil ja Söderbäckil oli humanitaarharidus, ülejäänud viis – Adalberth, Danell, Erlund, Byström, Isberg – olid agronoomid.

Kool püüdis mitmel viisil anda kasulikke impulsse ümbruskonnale. Kooli õpetajad olid hinnatud loengupidajad ümbruskonna rahvale ja tegid kaastööd eestirootslaste ajalehele “Kustbon” (ilmub Rootsis tänaseni).  Kool andis oma ruume kasutada noorsooühingule ja põllupidajate ühingule, korraldas suvekursusi eestirootsi algkooliõpetajatele, kohalikele koduperenaistele,  tutvustas ja demonstreeris huvilistele moodsat põllupidamist.

“Õppeaastal 1943/44 ei olnud õpetajaid ega õpilasi – nii ühed kui teised olid Rootsi põgenenud sõja ja okupatsioon eest”, kirjutab endine noarootslane, Stockholmi Ülikooli emeriitprofessor Elmar Nyman  Noarootsi koolihariduse 350-aastapäevaks välja antud kogumikus “Noarootsi kool läbi aegade”.

Noarootsi Gümnaasiumi lugu                        

Kavandi autor I lennu vilistlane Jorma Friberg

Noarootsi Gümnaasium kasvas välja Noarootsi Koolist (endise nimega Pürksi Kool)

1944. aastal oli praeguse Noarootsi valla territooriumil 11 kooli: osa rootsi- osa eesti õppekeelega ja mõned kakskeelsed. 1977. aastaks oli alles jäänud 1 kool Pürksis.

Pürksi kooli kooli kroonika

Kooli kroonikas seisab: ” Passlepa valla koolimajade olukord oli 1925. aastal väga halb. Vallavolikogu pidas õigeks keskse 6-klassilise algkooli ehitamist Pürksi. Talupidajad  ei tahtnud kooli  jaoks oma maad  anda. Vallavolikogu  avalduse põhjal eraldas Põllutööministeerium ehituskrundiks  maantee äärest 3 tiinu riigimaad. Ehituspuit saadi Riguldist (608 puud) ja Einbyst (200 puud). Küüdikohustuse täitmine palkide veoks oli väga halb. Näiteks käsutati palkide veole 150 meest hobustega, ilmus kõigest 19.” Valmis ta sai.
1930 4. oktoobril  avati  Pürksi 6-klassiline algkool

Avapeole kogunes umbes 400 inimest. Üks kõnepidajatest oli tollane Läänemaa I ringkonna koolinõunik Ernst Enno.

Õppetöö toimus nii eesti kui ka rootsi keeles. Eestikeelsed õpilased ühel korrusel,  rootsikeelsed teisel ja rahvaste sõprus/kartulisõda  oli kahe korruse vahel.

1940 kool reorganiseeriti kaheks kooliks:  Pürksi-Eesti algkool ja Pürksi-Rootsi algkool

1944   muudeti kooli nimi – Pürksi Mittetäielik Keskkool,  Õppekeeleks jäi eesti keel.

1945   jälle uus nimi – Pürksi 7-klassiline Kool

1961  veel uuem  nimi – Pürksi 8-klassiline Kool

1977  7. mail hävis Pürksi 8-kl. Kooli hoone tulekahjus.  Õppetöö jätkus Pürksi lasteaia  ja Sutlepa endise koolimaja ruumides.

 

1987  1. septembril valmis põlenud koolimaja kohale arhitekt Maarja Nummerti kavandatud uus koolimaja. Sisekujunduses ütles sõna sekka tolleaegne kunstiõpetaja, praegune Noarootsi Kooli direktor  Alar Uus.

Kool sai nimeks Noarootsi 9-kl. Kool.

Kavandi autor Alar Uus

1980-aastate lõpus avanes sõja ajal Rootsi läinud eestirootslastele võimalus jälle oma endist kodukanti külastada. Nõukogudeaegse piiritsooni reeglite tõttu oli see neile varem keelatud. Jälle hakkas Noarootsis kostuma rootsi keelt. Noarootsi elanikud said uusi impulsse: suurenes huvi oma kodukandi kultuuriloo ja rootsi keele õppimise vastu.

1989  kõik Noarootsi kooli õpilased hakkavad Rootsist saabunud õpetaja Manfred Stenbergi käe all  rootsi keelt õppima

1990  1.septembril saab Noarootsi 9-klassilisest Koolist  Noarootsi Gümnaasium

Noarootsi Gümnaasium sündis mitme asjaolu kokkulangemise tulemusena:

• Noarootsi 9-kl. Kool otsis oma arenguteed
• hea idee oli võtta (väärt nõu tuli Noarootsi juurtega arhitektilt proua Ell Väärtnõult)
• aeg oli sobiv uute ideede elluviimiseks
• leidus toetajaid nii Eestist, Rootsist ja Soomest
• koostöö kandis vilja

Kooli eesmärgiks on taastada osaliseltki eestirootsi endisaegset ärksat haridus- ja kultuurielu Noarootsis ning pakkuda õppimisvõimalusi  rootsi keelest ja põhjamaade kultuurist huvitatud õpilastele üle kogu Eesti.

1992 24.aprillil külastas kooli Rootsi kuningapaar

1993 gümnaasiumi lõpetab I lend

1994  kool jaotati kaheks:  Noarootsi Kool  munitsipaalkoolina  ja Noarootsi Gümnaasium riigikoolina

Õppehooned

Õppetöö toimub kolmes õppehoones:

1987. aastal valminud koolimajas

1995. aastaks restaureeritud Pürksi mõisas, samas hoones, kus enne sõda tegutses rootsikeelne Pürksi Põllutöö- ja Rahvaülikool. Hoone avapidustusi austas oma kohalviibimisega Eesti Vabariigi president  Lennart Meri koos pr Helle Meriga.

Kolmas õppehoone- Loodusinfokeskus valmis 2011. aastal

Pürksi mõisa ajaloost loe siit.