KOOLIHARIDUSE ALGUS
Noarootsi kooliajaloo alguseks loetakse aastat 1650. Sel ajal Rootsi riigi koosseisus olev Eesti pidi järgima Rootsi poliitikat. Rootsis algas talurahvakoolide rajamine 17. sajandi alguses.
Rootsi hariduselu kutsuti ümber korraldama tšehhi päritolu Jan Amos Komensky (ladinapäraselt Comenius),
Komensky oli Euroopas tuntud oma uudsete pedagoogiliste vaadete poolest. Ta leiutas lihtsama lugemaõppimise meetodi, mis ei põhinenud üksikute tähenimede lugemisel. Samuti pani ta aluse klassitunni süsteemile, töötas välja õppetunni metoodika alused ning pooldas näitlikustamist õppetöös.
Eesti ja Noarootsi koolihariduse algust on kaudselt seotud 1636. aastal Eestimaa piiskopiks nimetatud Joachim Jehringi (u.1580-1657) isikuga. Enne ametisse astumist oli piiskop Jehring Rootsi kuningalt nõutanud laialdased volitused takistamatult korraldada Eestimaal kõike, mis puutub kirikuteenistusse ja koolidesse.
Eestis andis Jehring korralduse, et pastoraatide juures tuleb hakata talurahva lastele lugemist õpetama.
Esimene teadaolev koolmeister Noarootsis oli kirikuõpetaja Isaac Mariestadius Hasselblatt (1608-1682).
Ta oli Rootsi Mariestadi linna raehärra poeg. Tema vanaisa oli Mariestadi gümnaasiumi rektor.
Isaac Hasselblatt õppis teoloogiat algul Uppsalas ja tuli Eestisse 1633. aastal ning immatrikuleeriti Tartu ülikooli (Academia Gustaviana) tudengina number 103.
Tartu ülikooli lõpetamise järel kutsus tolleaegne Noarootsi pastor Märten (Martin) Winter Hasselblatti Noarootsi abiõpetaja kohale. Winter ise oli enne Noarootsi saabumist olnud Tallinna Toomkooli rektor.
Pärast Winteri surma 1638 sai Hasselblattist Noarootsi pastor. Ajalooprofessor Liivi Aarma uurimustöö põhjal hakkas Isaac Hasselblatt 1650. aastal kiriku juures talupoegade lastele kirjatarkust õpetama.
Eesti linnades oli jõukate vanamate lastele koole juba varem. Talurahva lastele Eestis siis veel koolitarkust ei antud.
Tolleaegne kool oli tänapäeva mõistes üsna algeline. Lapsed käisid koolis mihklipäevast jüripäevani, kui neid kodus karjapoistena ei vajatud. Õpiti põhiliselt lugemist katekismuse ja lauluraamatute järgi. Kirjutamist peeti tol ajal omaette käsitööoskuseks. Pisut rehkendamist ehk õpiti ka.
Tänu Isaac Hasselblattile võib ajaloolaste hinnanguil lugeda Noaroosis kooli vähemast Põhja-Eesti vanimaks rahvakooliks. Kool Noarootsi kiriku juures tegutses Põhjasõjani.
Isaac Hasselblatt ja tema pereliikmed on jäädvustatud epitaafil, mis algselt asus Noarootsi Püha Katariina kirikus, käesoleval ajal on see Niguliste kirikus.
Epitaafil on kujutatud Isaac, tema kaks naist (esimene oli pastor Winteri tütar Elisabeth, kes varakult suri, teine naine Birgitta oli piiskop Jehringi tütar) ja mõned lapsed.
Tegelikult oli Hasselblatil oli 8 last: kaks tütart ja 6 poega. Isaacuse kuues laps Christian, kes õppis Tallinnas ja Turu ülikoolis jätkas pärast isa surma tema tööd Noarootsi pastorina, kellelt võttis omakorda järje üle tema kolmas laps Carl Friedrich.
Hasselblatti epitaaf asub Niguliste kirikus. Kooli fotokogust
Isaacuse järeltulijad on jätkanud kirikuõpetaja tööd katkematult 10 põlvkonda nii Eestis (Varblas, Jõelähtmel, Hageris, Juurus, Pärnus ja Tallinna Jaani kirikus) kui ka Saksamaal.
1939 aastal lahkusid peaaegu kõik Hasselblattid Saksamaale või Rootsi.
Isaac Hasselblatti 9. põlve järeltulija Saksamaa kirikuõpetaja Bruno Hasselblatti 2000. a. kirjavahetuse andmetel elab Isaacuse järeltulijatest ligemale 70 Saksamaal, 20 Soomes, 10 Rootsis, 60 Venemaal, 11 USA-s, 7 Hollandis, 3 Lätis ja 1 Eestis.
PASLEPA ÕPETAJATE SEMINAR
Teine Noarootsi hariduslooline tähtmärk on Paslepa Õpetajate Seminar – üks esimesi õpetajaid ettevalmistav õppeasutus Eestis.
Paslepa Õpetajate Seminar tegutses Paslepa mõisalt üüritud ruumides 1873-1887. Algul valmistati õpetajaid rootsikeelsetele rahvakoolidele, hiljem ka eestikeelse õpetusega koolidele.
1873-1881 oli kooli rektoriks Thure Emanuel Thorén (1843-1930) Rootsist, alates 1881. aastast Noarootsist pärit sama seminari kasvandik Johan Nyman (1859-1933).
1883. aastal hakati koolile oma maja ehitamise plaani pidama ja selleks raha koguma. Maa selleks oli eraldatud kirikumõisa maadest, ehitajaga oli kokkulepe sõlmitud ja hoone ehitusega loodeti alustada 1887.aasta jaanuaris. Samal ajal nõudsid Vene võimud seminari õppekeeleks vene keelt. Rüütelkond, kes siiani kooli finantseeris, ei olnud sellega nõus ja kool lõpetas oma tegevuse 1887. aasta kevadtalvel.
Paslepa seminaril oli rannarootslaste kirjakultuuri loomisel ja edendamisel ning Rootsiga kultuurisidemete elustamisel suur tähendus.
RAHVAÜLIKOOL PÜRKSIS
Vene tsaaririigi koosseisus olles püüdsid eestirootslased siesta vastu venestamispoliitikale ja säilitada oma rahvuskultuuri. Noarootsist pärit Stockholmis elanud filoloogiadoktor Elmar Nyman kirjutas Noarootsi koolihariduse 340. aastapäevale pühendatud kogumikus „Noarootsi kool läbi aegade“, et kõige aktiivsemad olid kaks Noarootsi kooliõpetajat: Johan Nyman ja Hans Pöhl.
Esimene katse rootsluse säilitamiseks oli nende meeste eestvõttel 1902.a. rootsikeelse raamatukogu asutamine Noarootsis Köstri talus. 1903 hakkasid nad välja andma kalendrit rootslastele Eestis („Kalender eller Almanach. För svenskarne i Estland“), mis ilmus perioodilise väljaandena kuni aastani 1940.
Rahvusliku ärkamisaja tähtis märk oli Noarootsis asutatud Rootsi Hariduse Selts (Svenska Odlingens Vänner i Estland, lühendatult SOV). See oli esimene ühine organisatsioon kõikidele Eestis elavatele rootslastele. Asutamiskoosolek peeti Võõla (Bysholm) mõisas 6.veebruaril 1909. Selts tegutseb Stockholmis tänase päevani.
Praegused gümnasistid teavad Seltsi eelkõige selle juures tegutseva Riguldi/Noarootsi Kodukandiühingu järgi, kes premeerib igal lõpuaktusel meie tublimaid õpilasi.
Rootsi Hariduse Seltsi unistuseks oli algusest peale rajada kõrgem kool eestirootslastele. Õpetuse eesmärgiks sihtasutuse põhikirja järgi oli “edendada põllu- ja kodumajanduslikku haridust ja üldharidust rootsi vähemusrahvuse noorte hulgas”. Kooli rajamist takistasid kompetentsete õpetajate puudumine, majandusraskused ja mittearusaajad ametivõimud.
Unistus läheb täide pärast I maailmasõja lõppu. Eesti Vabariigi valitsus seadustab vähemusrahvuste õigused omakeelsele haridusele, Rootsi poolt saadetakse majandusabi ja õpetajad. 1920 andis Eesti valitsus SOV-le kasutada riigistatud Pürksi mõisa.
Pürksi Põllutöö- ja Rahvaülikool – Birkas Landbruks- och Folkhögskola avati Pürksi endises mõisahoones 1920.
See oli Eesti esimene põhjamaade tüüpi rahvaülikool.Taanist 20. sajandi alguses hoogu saanud ja kiiresti Rootsis ja Soomes kanda kinnitanud rahvaülikooli idee toetus keskkonna mõjule noore inimese harimisel. Rahvaülikooli puhul elasid ja õppisid noored aasta või paar õpetajatega ühise perena koos. Koosmõju andiski õpetusele efekti: väärtushinnangud muutusid autoriteetsete õpetajate eeskujul ja kaaslaste hoiakute toel, õppiv kogukond soosis indiviidi arengut.
Kool püüdis mitmel viisil anda kasulikke impulsse ümbruskonnale. Kool sidus enda ümber palju noori, ka eestlasi, kes ei olnud selle kooli õpilased. Kool andis oma ruume kasutada noorsooühingule, kuhu koguneti õhtuti, et kuulata loenguid või laulda koorilaule või lihtsalt koos viibida. Korraldaja oli tihti kooli enda õpilasühing - Birkasvännerna (Pürksi sõbrad). Kooli juures korraldati eestirootslaste vanemale generatsioonile põllupidajate kursusi, perenaisekursusi jne.
Suviti oli kool eestirootsi kooliõpetajate täiendõppe kohaks.
● 1932. aastal külastas Pürksi Põllutöö- ja Rahvaülikooli Rootsi kroonprints, hilisem kuningas Gustaf VI Adolf
Oma 23-aastase tegevuse jooksul vahetas kool direktoreid 7 korda. Kahel esimesel direktoril – Kaleb Anderssonil ja Per Söderbäckil oli humanitaarharidus, ülejäänud viis – Emil Adalberth, Nils Danell, Fredrik Erlund, Pelle Byström ja Fridolf Isberg – olid agronoomid.
1920-1943 oli eestirootsi noortel kool, mis pidi ellu viima ideed - igasse eestirootsi talusse haritud peremees ja perenaine. Rootsist ja Soomes saabunud direktorite ja õpetajate käe all õppisid noored pea kõigilt eestirootslaste aladelt – Noarootsist, Vormsilt, Naissaarelt, Riguldist, Sutlepast, Vihterpalust, Ruhnust, Suur- Pakrilt, Väike-Pakrilt, Paldiskist, Tallinnast.
Õppeaastal 1943/44 ei olnud õpetajaid ega õpilasi – nii ühed kui teised olid Rootsi põgenenud sõja ja okupatsioon eest. Kool lõpetab oma tegevuse.
KOOL PÜRKSIS
Pürksi kooli kroonikas seisab, et Paslepa valla väikeste koolimajade olukord 1925. aastal oli väga halb. Vallavolikogu pidas õigeks vallakeskse kooli ehitamist Pürksi. Üksiktalupojad ei tahtnud oma põllumaast kooli jaoks maad eraldada. Pürksi Põllutöö- ja Rahvaülikool oli Eesti Vabariigilt rentinud 281 tiinu põllumaad. Valla võimud pöördusid Põllutööministeeriumi poole, kes eraldas rahvaülikooli maadest maantee ääres kolm tiinu uue kooli ehituskrundiks. Kahe aasta pärast valmis arhitekt Mihkelsonil koolimaja projekt ja ehitustööd võisid alata. Küüdikohustuse korras algas materjalivedu. Küüdikohustuse täitmine oli väga halb. Näiteks käsutati 150 inimest hobustega palkide veole, aga kohale ilmus kõigest 19. Eriti halb oli kooli kroonika andmetel kohustuse täitmisega Paslepa külas ja Paslepa asunduses, kus taheti, et Paslepa kool jääks alles. Ehitumaterjal siiski saadi: 608 puud Riguldist ja 200 Einbyst. Koolimaja maksumus oli 45 000 krooni, sellest laenuna 35 000.
Pooleli valminud kool (paljudel ruumidel puudusid uksed, aknad ja vaheseinad, põrandad olid värvimata jms) avati 4. oktoobril 1930 ja nimetati Pürksi 6-klassiliseks Algkooliks – Birkas Folkskola. Avapeost võttis osa ligemale 400 inimest. Avakõne pidas Noarootsi kirikuõpetaja Tannenbaum. Kõneles veel Läänemaa I ringkonna koolinõunik Ernst Enno, kes kinkis koolile Lääne Maavalitsuse poolt Jüri Wilmsi ja Carl Robert Jakobsoni pildid.
Haridusministeeriumi esindajana viibis aktusel Rootsi rahvussekretär Nikolai Blees, kes pidas kõne teemal „Haridus on võim“. Läänemaa volikogu esimees ja riigivolikogu liige Mathias Westerblom tuletas kohalolijatele meelde: „Selles koolis tuleb töötada kahe rahvusega ja kahe rahvuse seas: rootsi ja eesti. Töö toimugu sõpruse ja vendluse tähe all. Kooli õppekeeleks on rootsi ja eesti keel“. Vallavanem Lemberg rääkis, et kooli valmimine, mis sai teoks vaatamata inimeste vaesusele ja paljudele raskustele, kõneleb sellest, et rahvas saab aru hariduse vajadusest ja tähtsusest. Aktus lõppes hümniga eesti ja rootsi keeles.
Koolitööd alustati 149 õpilasega. 20 lapsele mõeldud internaati paigutati 60 õpilast. Kooli esimene juhataja oli Soomes seminaris õppinud Alexander Samberg, kelle kõrval oli ametis veel neli õpetajat.
1931. a. vooderdati ja värviti koolimaja väljastpoolt, valmistati hulk koolipinke ja tahvleid. Rootsi valitsus saatis koolile harmooniumi.
Neljakümnendatel aastatel tulid seoses Nõukogude baaside lepinguga keerulise ajad. Kooli direktoriks oli määratud Viktor Pöhl, kes aga 1941. aastal Punaarmeesse mobiliseeriti. Teda jäi asendama Irene Jaagupsoo. 3. septembril 1941 saabus koolimajja Saksa sõjavägi. Kool jaotati kaheks: alumisele korrusele pandi Pürksi Eesti Algkool, ülemisele korrusele Pürksi Rootsi Algkool.
1944. aastal käidi koolis ülepäeviti ja õppeaasta lõppes juba märtsis.
1944. a. nimetati kool ümber Pürksi Mittetäielikuks Keskkooliks. Direktoriteks olid lühikest aega Johannes Gjärdman, Nigul Kalda ja Adolf Lammas. 1945. a. novembris asus taas koolijuhi kohale Punaarmees demobiliseeritud Viktor Pöhl, kes juhtis kooli kuni 1978. aastani.
1945 – jälle uus nimi Pürksi 7-klassiline Kool. Õpilaste arv oli tõusnud juba üle 150, koolile oli vaja juurdeehitust. Haridusministeerium eraldas selleks 250 000 rubla. Kool sai juurde saali/võimla, kaks klassiruumi ja kaks internaadiruumi, kaks korterit õpetajatele ja pioneeritoa. Töödega alustati 1947, valmis saadi 1950.
1948. a. sai kool juurde maja õpetajate korteriteks. Kooli maa-ala oli selleks ajaks 7, 1 ha, see piirati hekiga ja tarastati. Samal aastal sai kool endale ka hobuse. Kooli juurdeehituse jääkidest ehitati koolile saun.
Viiekümnendatel aastatel sai kool puidutööpingid ja õmblusmasinad, püstitati tuulelipp, rajati geograafiaväljak, ehitati takistusrada, kasvuhoone ja katseaed. Kooli kõrvale rajati õunaaed 50 puuga.
1960. aastal oli kaks suursündmust: Pürksi jõudis elekter ja kooli direktor Viktor Pöhl sai Lenini ordeni.
1960/61 õ.-a. reorganiseeriti kool kaheksaklassiliseks ja kool sai jälle uue nime – Pürksi 8-klassiline Kool. Ümberkorraldusi tehti õpilaste toitlustamises. Kui seni tõid õpilased koolitoidu tarbeks toiduaineid kodust, siis nüüd maksid nad 56 kopikat päevas ja toiduained muretses kool.
Kuuekümnendatel aastatel osteti koolile pianiino „Wolfram“ ja puhkpillide komplekt, viimistleti spordiväljakut, rajati kurniväljak ja väravpalliväljak kaevati tiik 10x10x2.
1962/63. õ.-a. tehti koolike kapitaalremont – maja värviti roheliseks ja katus punaseks, muretseti uus hele koolimööbel. Tallile ja tööõpetuse majale pandi uus katus. Aasta lõpus kirjutas direktor Pöhl kooli kroonikas: „Kõik õpilased said eelmisel aastal eeskujulikult toitlustatud: 36 õpilast internaadis ja 65 õpilast said sooja piima ja saia“.
Eeskujuliku Pürksi kooliga käisid tutvumas ETA ja TASSi korrespondendid, ajakirja „Säde“ töötajad.
Kohalikku kolhoosi aidati sügistöödes. Näiteks 1966.a. sügisel võtsid õpilased üles 100 tonni kartuleid. Samas seisab kooli kroonikas, et kolhoosi abistamine põllutöödes kisub õpilasi eemale vaimsest tööst ja tükeldab õppetöö protsessi.
Koolidesse tulid uued programmid ja õpikud. Kehtestati juhtlause: „EI ühtegi tundi ilma õppevahenditeta!“. Igal õppeaastal pidid õpetajad külastama õpilaste kodusid.
Seitsmekümnendatel algas üleminek kohustuslikule keskharidusele. Kohalik kolhoos maksis õpikute eest. Loodi õpetajate komsomoliorganisatsioon, kuhu kuulus 8 noort õpetajat. 1972/73 õ.-a. kurtis direktor halbade tulemuste üle – näiteks vanemate klasside 8 õpilasel oli vene keeles puudulik aastahinne, mis näitavat õpetaja pealiskaudset ja kergekäelist hindamist.
Kool alustas ravimtaimede kasvatust. Kasvatati kummelit, see kuivatati ja apteekidele anti üle 25 kg I sordi kummeliõisi ja 11 kg droogi. Hilisematel aastatel nii head saaki enam ei saadud.
1976.a. likvideeriti Sutlepa kool. Õpilased pidid minema kas Orule või Pürksi.
Kui 1944. aastal oli Noarootsi territooriumil 11 kooli: osa rootsi, osa eesti õppekeelega ja mõned kakskeelsed, siis 1977. aastaks oli alles jäänud 1 kool Pürksis.
1977. aasta kohta on Pürksi kooli kroonikas kirjas, et koolihoone vajab jälle hädasti remonti: ahjud ajavad suitsu sisse, puudub vesi ja kanalisatsioon.
Remondiprobleem „lahenes“ ootamatult - 6. mail 1977 läks koolimaja põlema. Tunni aja jooksul jõudis kohale 7 tuletõrjeautot, aga tulemöll oli nii suur, et kustutustööd ei suutnud midagi päästa. Kahe tunniga põles maja maani maha.
Ainult üks koolipäev läks kaduma. 11. mail alustasid algklassid tööd Pürksi lasteaias ja vanemad klassid Sutlepa endises koolimajas.
1978.a. läks direktor Pöhl pärast 39 tööaastat pensionile. Samal aastal oli reorganiseeritud Oru kool, nii et sinna jäid vaid algklassid. Osa vanematest õpilastest ja õpetajatest tuli Pürksi. Pürksi tuli Orult ka uueks direktorika Aino Okkamaa.
Uus aastakümme algas 75 õpilase ja 11 õpetajaga.
1981. a. sügisest asus kooli juhtima Ivar Otsa. Lasteaia ruumides õppinud algklassid viidi ka üle Sutlepa.
10 aastat asus Pürksi kool Sutlepas, 10 aastat oli oodatud Pürksi uut koolimaja. Võib-olla oleks ootama jäädudki, kui mitte direktor Viktor Pöhl ja külanõukogu esimees Ivi Kivi ei oleks uue koolimaja vajaduse rõhutamises nii järjekindlad olnud või kui kohaliku kolhoosi esimees Vladimir Belovas poleks lubanud ehitamiseks kolhoosi rahalist tuge.
1.september 1987 – Pürksi uue koolimaja avamine, uueks nimeks Noarootsi 9-klassiline Kool ja uueks direktoriks Laine Belovas.
Aastate jooksul on Noarootsi Kooli elus on olnud palju sündmusi:
- ühena esimestest Eesti koolidest mindi 1987. aastal üle 5päevasele koolinädalale
- Noarootsi kooli õpilased hakkasid Rootsist saabunud õpetaja Manfred Stenbergi käe all rootsi keelt õppima (1989)
- sõprussidemed Soome ja Rootsi koolidega
- Noarootsi 9kl. Kooli kasvatamine Noarootsi Gümnaasiumiks (1990)
- kooli reorganiseerimine kaheks kooliks: Noarootsi Kool munitsipaalkooliks ja Noarootsi Gümnaasium riigikooliks (1994)
- direktorite vahetus: Selma Holts, Hella Koort, Alar Uus, Veikko Kõrv ja Mare Tereping
- õpilaskodu rajamine direktor Hella Koorti eestvedamisel (2002)
- palju uusi õpilasi ja õpetajaid ja lõpetajaid
- palju tööd, muresid ja rõõme
NOAROOTSI GÜMNAASIUM
1980-aastate lõpus avanes sõja ajal Rootsi läinud eestirootslastele võimalus jälle oma endist kodukanti külastada. Nõukogudeaegsete piiritsooni reeglite tõttu oli see neile varem keelatud. Jälle hakkas Noarootsis kostuma rootsi keelt. Noarootsi elanikud said uusi impulsse: suurenes huvi oma kodukandi kultuuriloo ja rootsi keele õppimise vastu.
Noarootsi Gümnaasium sündis mitme asjaolu kokkulangemise tulemusena:
- Noarootsi 9-kl. Kool otsis oma arenguteed
- hea idee oli võtta väärt nõu tuli Noarootsi juurtega arhitektilt Ell Väärtnõult
- aeg oli sobiv uute ideede elluviimiseks (nn Gorbatšovi sula)
- tolleaegsetest otsustajatest – haridusminister Rein Loik, maavanem Andres Lipstok, haridusosakonna juhataja Hannes Danilov, vallavanem Ülo Kalm ja kolhoosiesimees Vladimir Belovas – ei tahtnud keegi esimesena gümnaasiumi loomise ideele ei öelda
- koolis töötas palju noori hakkajaid õpetajaid
- leidus toetajaid nii Eestist, Rootsist kui ka Soomest
- koostöö kandis vilja
Kooli eesmärgiks on taastada osaliseltki eestirootslaste endisaegset ärksat haridus- ja kultuurielu Noarootsis ning pakkuda õppimisvõimalusi rootsi keelest ja põhjamaade kultuurist huvitatud õpilastele üle kogu Eesti.
Ettevalmistused gümnaasiumi avamiseks võtsid paar aastat – vaja oli õpetajate täiendkoolitust, välja töötada uued ainekavad, muretseda rootsi keele õppematerjalid.
Äsja Tartu ülikooli lõpetanud ajalooõpetaja Ivar Rüütli täiendas end aasta Rootsis. Kaie Karpa ja Inna Rosar õppisid rootsi keelt Soomes. Hiljem käisid Soomes rootsi keelt õppimas ka Lii Kalm ja Tiina Järv.
Põhjamaade kirjanduse ainekava koostamisel tuli appi Rootsis elav kirjanik Helga Nõu.
Tänu Eesti ja Soome haridusministeeriumite vahelisele kokkuleppele ja Soomerootslaste ühingule Tootsi Hariduse Sõbrad/Svenska Folkskolans Vänner (SFV) saabus Helsingist Noarootsi gümnaasiumi esimene rootsi keele õpetaja Virve Kylliki Kuula. Õpikud saabusid Rootsist.
Tähtsündmusi
- 1. septembril 1990 gümnaasiumi avaaktus
- kooli külastab Rootsi kuningas Carl XVI Gustaf ja kuninganna Silvia
- 1993 gümnaasiumi lõpetab I lend
- 1994 kool jaotati kaheks: Noarootsi Kool munitsipaalkoolina ja Noarootsi Gümnaasium riigikoolina
- koolis toimib parlamentaarne monarhia: koostööd teevad õpilasesindus ja õukond eesotsas kuninga ja/või kuningannaga. Esimene kuningas oli Jorma den I Frieberg 1. lennust
- 13. detsembri hommikuti tähistatakse koolis väga pidulikult Lucia päeva/luutsinapäeva, õhtul esinetakse Lucia päeva programmiga Tallinnas Rootsi Suursaatkonnas
- kool saab teiseks õppehooneks juurde vastrenoveeritud Pürksi mõisa, sama hoone, kus paiknes 1920-1943 Pürksi rahvaülikool. Mõisa avamisel on kohal president Lennart Meri ja proua Helle Meri
- aastatel 20012014 korrastati Aivo Hirmo eestvõttel kooli staadion, rajati tenniseväljak, korrastati mõisa park, taastati paekivist võlvkelder, mõisa abihoonetes valmisid Loodusinfokeskus ja Käsitöökoda
- aastate jooksul on võõrkeeleõpetajaid olnud 8 riigist kolmest maailmajaost
Mõisa avamisel 1995 oli kohal president Meri. Kooli fotokogust.
Luciapäeval Rootsi saatkonnas koos president Ilvesega. Kooli fotokogust.
Noarootsi põllupind on väheviljakas, hariduspõld aga läbi sajandite hästi haritud ja viljakandev.
Laine Belovas
Noarootsi kooliõpetaja alates 1977
Noarootsi Kooli direktor 1987 -1990
Noarootsi Gümnaasiumi direktor alates 1990
ALLIKAD
Aarma, L. 1990. Noarootsi haridusloost. Noarootsi kool läbi aegade. L. Belovas (Koostaja). Haapsalu.
Aman, V. 2017. Raamat Eestimaa rootslastest. Tallinn: Argokirjastus.
Hasselblatt, B. 2000. Isaacus Mariesadius Hasselblatt – Noarootsi rahvakooli rajaja. Noarootsi kool läbi aegade. L. Belovas (Koostaja). Haapsalu.
Nyman, E. Pürksi Põllutüü- ja Ragvaülikool – eestirootslaste kultuurikeskus sõdadevahelisel ajal. Noarootsi kool läbi aegade. L. Belovas (Koostaja). Haapsalu.