INIMESTEST AEGAMÖÖDA Kristel Engman. Püha ja argise rännaku maitsed
Sisukaid mõtte- ja maitserännakuid! Sellise pühenduse kirjutas Kristel Engman mulle raamatusse «Piibel köögis. Maitserännakud Haapsalust Pühale maale» pärast kolme toredat koos veedetud tundi Faehlmanni tänava Faehlmanni kohvikus. Kohvikule me erilist käivet ei tekitanud ega teinud me seal ka erilisi maitserännakuid. Lihtsalt jõime kohvi. Kristel vist piimakohvi ja mina musta. Aga mõtterännak oli sisukas. Oli.
Olime Kristeliga mõne päeva eest kohtunud Muhumaal Sumari raamatukohvikus. Ta oli oma kaaslastega seal tutvustamas ülal nimetatud raamatut. Ei ole see lihtsalt kokaraamat. Selles on asised ja ihu toitvad tarkused läbi põimitud vaimulikega. Taevamanna küpsised ja Taaveti hamburger hüppavad silma, kui seda sirvin, ja söögipalved ja koht, kus üks raamatu autoritest, Sirje Jätsa kirjutab, et kajakad LAULAVAD Haapsalus, mitte ei karju. Issand, leiba õnnista, ole ikka meiega! Haapsalu on selle raamatu tekkimise koha pealt oluline koht ja teine koht on Petlemm, Haapsalu sõpruslinn.
Kristelis endas on ka asisemad ja vaimulikud asjad minu äratundmise järgi hästi kokku sobitunud, nagu tema vedamisel tehtud kokaraamatuski. Ta on diplomaat, Vabariigi Presidendi kantselei välisosakonna juhataja ja vaimulik. Lääne praostkonna vikaarõpetaja. Vikaarõpetaja on kindla koguduseta õpetaja. Vaatasin, et see tuleb ladina tüvest vice, mis tähendab «asemel». Viitsepresident tuleb siis samast tüvest kui vikaar.
Kasvamine
Kristel on Läänemaal, peamiselt Noarootsis ja hiljem Ristil kasvanud ning koolis käinud. Noarootsi gümnaasium, siis usuteaduste instituut ja Tartu suurkool – nagu Tartu Ülikooli on rahvasuus nimetatud. Esimene raamat, mida ta päris ise viieaastasena luges, kandis nime «Muna». See oli kanapojast, kes laia maailma avastama läks, ütleb Kristel. Vikipeedia ütleb Julius Oengo 1938. aastal ilmunud raamatu kohta: «Ema keetis Ainole muna. Aino pakkus muna koerale ja kassile ning jättis pool muna pingile. Harakas tuli ja viis muna pingilt minema. Aino oli kurb, aga kana lubas talle uue muna muneda.» Küllap koorus siis uuest munast see tibu, kes Kristeli mäletamist mööda maailma avastama läks, ja üleüldse saab tekste väga erinevalt tõlgendada, mäletamisest rääkimata. Mina näiteks mäletan oma esimesest raamatust, et kitsetall oli kellakappi peitu pugenud ja kella osutid LIIKUSID pildi peal. Aeg liikus kappi pugenud talle kohal ja päästis ta ära.
Seitse esimest eluaastat kasvas Kristel üksi, ainukese lapsena, enne kui ema tema rõõmuks õe sünnitas ja Kristelist äkki ja kohe suur õde sai. Üksi kodus olemist oli palju ja seda Kristel ei kartnud. Mul oli tohutult vabadust, ütleb ta. Jäin sageli lasteaiast koju. Hea meelega. Ema jättis mulle midagi lugemiseks ja matemaatikaülesandeid lahendamiseks. Saja piires. See oli nagu mäng. Ülesanded paberil, vastused kaartidel. Kui oleks vastustes kaks viga olnud, ei oleks ema Kristelit kolhoosi sööklasse lõunat sööma kaasa võtnud. Nii oli ema ÖELNUD. Aga vigu ei olnud ja ema võttis Kristeli alati sööklasse kaasa ning Kristel ega ka mina ei usu, et ta päriselt oleks lapse söömata jätnud. No võib-olla oleks söökla asemel kodus kartulit ja muna praadinud. Nii mõtlen mina, mitte ei ütle Kristel. Kolhoos oli Lenini-nimeline, olgu lisatud.
Ema Urve oli ja on siiani kooliõpetaja. Isa Uno töötas insenerina. Kristel räägib neist suure austusega ja ütleb, et vanemad andsid temale kaasa austuse inimeste vastu. Inimesi, kes oma vanematest nii suure ja loomuliku lugupidamisega räägivad, ei ole mitte liiga palju, mõtlen mina.
Olin iseteadlik, iseseisev laps, ütleb Kristel. Ei olnud nunnu laps. Lasteaias ronisin lavale esinema ka teiste rühmadega, mitte ainult enda omaga. Ristiema oskas mu lavalt alla meelitada, kui ema hätta jäi.
Kuuene Kristel läks Pürksi kooli. Aasmaa oli tema neiupõlvenimi. Kristel Aasmaa. Igavene nöök. Klassipäeviku nimekirjas seisis see nimi ALATI esimesel kohal. Ja kes meist ei mäletaks õpetajaid, kes ikka ja jälle esimesena päevikus esimesel kohal seisva õpilase nime ütlesid ja vastama kutsusid.
Olin iseteadlik, iseseisev laps, ütleb Kristel. Ei olnud nunnu laps. Lasteaias ronisin lavale esinema ka teiste rühmadega, mitte ainult enda omaga.
Ma olin ja olen inimeste inimene, ütleb Kristel. Uudishimulik. Meil oli rannarootslasest naaber. Viktor Pöhl. Kooliõpetaja, kes pidas mesilasi. Ma ikka vaatasin oma teise korruse korteri aknast, mida Pöhli-papa teeb. Mis siis, et rannarootslane. Selgus, et täiesti tavaline inimene koos oma mesilastega. Kui Ristilt Noarootsi gümnaasiumisse läksin, tegin temast ajalootunni raames uurimistöö. Referaadi. Pöhli-papa ise oli selleks ajaks juba surnud.
Gümnaasiumi aeg. Mida kõike see vanus ja aeg ei ole ega tähenda – iga kasvava inimese jaoks. Vaimse ja hingelise kasvamise, ka kasvamiseks vajalike ja vältimatute kriiside aeg. Kaie Karpa oli Kristeli hea usuõpetuse õpetaja Noarootsi gümnaasiumis. Mõtlen, et kas oleksin võinud kirjutada: oli Kristeli hea usu õpetuse õpetaja. Küllap oleksin.
Esimest korda sain aru, et matus ei pea olema vaid nutt ja hala. Et inimese ärasaatmises võib olla ka lootust ja rõõmu. Umbes nõnda kõneles Kristel.
1989. aastal käis Kristel emaga Haapsalu lähedal eaka sugulase matustel. Ta oli 13-aastane. Ta nägi esimest korda elus kiriklikku matust ja vaimulikku seda läbi viimas. Tiit Salumäe oli see õpetaja. Esimest korda sain aru, et matus ei pea olema vaid nutt ja hala. Et inimese ärasaatmises võib olla ka lootust ja rõõmu. Umbes nõnda kõneles Kristel. Vast andis see lootust ja rõõmu sisaldanud matus impulsi edasisteks valikuteks.
Töörahva Lipust äsja Läänlaseks saanud leht avaldas teate, kus kutsuti lapsi Haapsalu Püha Johannese koguduse lastekoori laulma. Kristel läks ja laulis. Üht asja mainib Kristel ajast veel ENNE matuseid ja laulukoori. Niiskuse, paberi, raamatute lõhna Haapsalu Jaani kirikus. Nendes lõhnades oli lõhnatundliku tüdruku jaoks midagi kutsuvat, salapärast. Lähenemine usule oli Kristeli jaoks vaikne protsess, mitte plahvatus. Nii sai gümnaasiumi lõppedes üheks kolmest võimalikust valikust usuteadus – ajaloo ja ajakirjanduse kõrval. Mis tulid ja jäid küll samuti tema ellu. Kristel on ajalehe Eesti Kirik püsikolumnist.
Palvetamisest
Ma ei lähe enne selle looga edasi, kui olen palvetamisest kirjutanud. Olen vana ja üksjagu palju palvetanud mees ja mul on siin, mida Kristeliga kaasa rääkida. Räägime palve tähtsusest, ehitusest, vormist, struktuurist. Et nagu vabavärss ei ole vaba värss, vormitu värss, ei tohiks ka palve jääda ilma selge raamistuseta. Et peaks olema ettevaatlik selle osas, mida me palume. See ei tohiks muutuda soovide reaks – asjadest ja olukordadest, mida endale või kellelegi teisele soovime.
Kui keegi palub Taevaisalt surijale päevi juurde või pikka iga – kas see on ikka see, mida surija vajab? Nii mõtiskleb Kristel ja mina noogutan kaasa. Räägime sellest, et oleme inimestena Jumala näoga ja võib-olla asendame Jumalale tema minateadvust ja loome teda ka, mitte ainult tema meid. Ma ei julge neid mõttekäike siin Kristelile omistada ega ka lõpuni omadeks pidada. Need olid lihtsalt mõtted, mis meie vestluses õhku kerkisid.
Diplomid ja diplomaatia
Koolid käidud, kübarad kantud. Tallinnas usuteaduste instituudi ja Tartu Ülikooli usuteaduskonna lõpetanud, seal magistrikraadi kaitsnud, Viini diplomaatilises akadeemias õppinud. Magistritöö sündis väga huvitaval teemal: luterlik tööeetika. Doktoritöö on veel pooleli. See käsitleb Eesti ja Soome kirikute suhteid külma sõja ajal. Olid need suhted soojad või külmad, saame kunagi Kristeli tööst teada.
1999. aastal sai väga noorest Kristelist välisminister Toomas Hendrik Ilvese assistent. Olin vaimulikuks saamiseks liiga noor. Mida on 22-aastasel kogudusele rääkida peale koolis õpitu, mõtiskleb Kristel. Aga Ilvesele oli ja Ilvesel oli. Olin Wittgensteini filosoofiast lummatud. Samuel Huntingtonist rääkisime Ilvesega. «Tsivilisatsioonide kokkupõrge» oli just eesti keeles ilmunud. Huvitav oli.
Olin vaimulikuks saamiseks liiga noor. Mida on 22-aastasel kogudusele rääkida peale koolis õpitu, mõtiskleb Kristel.
2000. aastal asus Kristel oma esimesele diplomaatilisele töökohale. Temast sai välisministeeriumis Soome lauaülem. Kakskümmend viis aastat diplomaatilist karjääri tänaseks. Palju töid, palju maid, loendamatu hulk kohtumisi ja memosid. Mis on eesmärgiks, küsin. Kuhu jõuda, kuhu kasvada? Elu on lühike. Tahan teha tähenduslikke ja huvitavaid asju. Diplomaatiline vastus diplomaadilt ja vaimulikult.
Uurin kõige keerulisemate olukordade kohta, mida diplomaadi töö on Kristeli ette pannud. Neid on. Esimesena meenub 2007. aasta pronkssõduri kriis, nagu see Soomes väljendus. Kristel oli sel ajal saatkonna asejuht. Soomes elab palju venelasi, ka Eestist sinna kolinud venelasi. Nad ründasid saatkonda. Tegid sinna ähvarduskõnesid. Saatsid ähvarduskirju. Loopisid seda munadega. Reostasid fassaadi. Liikumispiirangud saatkonna töötajatele. Täiendavad turvameetmed. Pidev valvelolek, olukorra skriinimine. Käsi elu pulsil. Elu käsi pulsil.
Covidi-pandeemia puhkemise ajal töötas Kristel esinduse asejuhina Rootsis. Ta paneb siiani imeks, kuidas Rootsi riigi ametnikud muutusid selle kriisi alates kohe kättesaamatuteks. Või lihtsalt saamatuteks? Mind huvitab, millised on rootslaste karjaimmuunsuse inimeksperimendi lõpptulemused. Aga see on hoopis teine teema.
Inimene ja Jumal
Jumal, kuidas sa lased sellel sündida? Umbes nii küsis Kristel 2022. aasta 24. veebruari varahommikul oma Tallinna kodus. Päeval, millele oli seatud saada lisaks Eesti Vabariigi sünnipäevale Venemaa agressioonisõja suureks puhkemise päevaks. Jumal, kuidas sa lased sellel sündida? Umbes nii küsis Kristel Butša õudustest kuuldes. Jumal, kuidas sa lased, küsisime ning küsime ikka ja jälle. Või peaksime seda inimestelt küsima? Inimesed, kuidas te lasete sellel sündida? Või nii ühelt kui teiselt?
Ristimärgist räägib Ristil kasvanud Kristel huvitava loo. Ühe Soome pastori tõlgendus olevat see ja kes teab, kellelt Soome pastor seda on kuulnud. Ei ole oluline. Rist kui taevase ja maise kohtumise koht. Just sellel kohal, kus üles, taevasse sirutuv ristipuu osa ja maaga rööbiti kulgev osa kokku saavad, saab ka Jumalik ja inimlik kokku. Nagu see juhtus, kui sama risti peale löödi mõnda aega inimesena Maa peal kõndinud Jumala poeg.
Tekst: Vahur Laiapea, dokumentalist
Ajalehe "Postimees" 9. august 2025 artikkel "Kristel Engman. Püha ja argise rännaku maitsed"
Viimati muudetud 21.08.2025.
